Hüvitise õiglane suurus konkurentsipiirangu rakendamisel

Töölepingu seaduse § 24 näeb ette tingimused, mille täitmisel konkurentsipiirangu kokkulepe pärast töölepingu lõppemist kehtib.

Üheks nõutavaks tingimuseks on, et tööandja maksab konkurentsipiirangu eest mõistlikku hüvitist. Kuna seaduses ei ole hüvitise suurus kindlaks määratud, saavad pooled selle omavahel läbi rääkida.

Alati ei pruugi aga pooled kokku lepitud hüvitise suurusega rahule jääda ning vaidluse on pidanud lahendama kohus. Kohtud on andnud erinevates lahendites hinnanguid, millistest põhimõtetest tuleks lähtuda ning milline hüvitise suurus võiks olla põhjendatud.

Konkurentsipiirangu hüvitise suurus peab olema õiglane

Oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-39-11, leidis Riigikohus 23. mai 2011, et hüvitise suurus peab olema õiglane ja kompenseerima töökohavaliku piirangut, kuna tegemist on töötaja tegevusala või töökoha vaba valiku piiramisega (p 14). Kohus leidis, et müügitöötaja puhul on ebapiisav hüvitis suurusega ca 20% töötasust.

Konkurentsipiirangu hüvitise suurus peab olema mõistlik

Harju Maakohus leidis tsiviilasjas 2-18-1328 (26.06.2019) oma otsuses järgmist:

„24. Isegi kui asuda seisukohale, konkurentsipiirang pärast töösuhete lõppu oleks olnud kehtiv, ei oleks pakutud hüvitis (hageja poolt esiletoodud 18-19% kostja töötasust) piisav hüvitamaks töökoha valiku piiranguga kaasneva sissetuleku kaotust. Kostja keskmine brutotulu hageja juures perioodil november 2017.a kuni mai 2018.a oli 2063,77 eurot ja töölepingus ettenähtud hüvitise suuruseks oleks 500 eurot. TLS § 24 lg 3 järgi peab töötajale konkurentsi osutamisest hoidumise eest makstav hüvitis olema mõistlik. 2018.a miinimumpalga suurune hüvitis seda ei ole.“

Mida suuremad piirangud, seda suurem hüvitis

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium on leidnud lahendis tsiviilasjas nr 2-18-14568 (06.09.2019) järgmist:

„11. Kolleegium leiab, et arvestades töölepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid, siis on töölepingu p 8.2 vastuolus TLS § 24 lg 1 p-ga 3, mistõttu konkurentsipiirangu kokkulepe pärast töölepingu lõppemist ei kehti. Nimetatud tingimusega on töölepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu kostja kahjuks oluliselt rikutud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hüvitis ca 23% kostja töötasust ei ole hüvitisena TLS § 24 lg 3 mõttes mõistlik. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvesse võtta konkurentsipiirangu mõju töötaja sissetulekule ning mida ulatuslikumalt on piiratud töötaja õigus oma erialasel tööl edasi töötada, seda suurem peab olema hüvitis, et kompenseerida töötajale võimalik sissetuleku vähenemine. /_ _ _/

Seega tuleb jätta hagi rahuldamata põhjusel, et töölepingu p-s 8.2 sätestatud hüvitis ei ole kooskõlas TLS § 24 lg-ga 3, mistõttu konkurentsipiirangu kokkulepe pärast töölepingu lõppemist TLS § 24 lg 1 p 3 järgi ei kehti. Kuna üks konkurentsipiirangu kehtivuse eeldustest on täitmata, ei saa tööandja töötajalt konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamist nõuda.“

Keskmise töötasu ja töötuskindlustushüvitise vahe

 Tartu Maakohus leidis tsiviilasjas nr 2-18-3488 (12.10.2018) järgmist: „Eelkõige tuleb kompenseerida töötaja töökohavaliku piirangust tingitud sissetuleku vähenemine, st lähtuda tuleks hageja hüpoteetilisest sissetulekust olukorras, kus konkurentsipiirangut ei oleks, millest lahutada hageja võimalik sissetulek, arvestades töökohavaliku piirangut. Kohtu hinnangul saab muude asjaolude puudumisel lähtuda eeldusest, et töötaja sissetulek konkurentsipiirangu kokkuleppeta, oleks sarnane sissetulekuga, mida ta sai eelnevalt tööandjalt töötasuna ning töötaja võimalik sissetulek koos konkurentsipiiranguga, on sissetulek, mida töötaja konkurentsipiirangu kehtivuse ajal reaalselt sai. /_ _ _/ Seega lähtub kohus hüvitise suuruse kindlaksmääramisel eelnevalt tuvastatud hageja kostja juures töötades saadud keskmise töötasu ning konkurentsipiirangu kehtivuse ajal saadud töötuskindlustushüvitise vahest. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitis 7285,06 eurot.“

Antud juhul moodustas hüvitise suurus töötasust  57%. 

Kõrgendatud hüvitise tasumine on heauskne

 Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium leidis tsiviilasjas nr 2-16-7799 (30.04.2018) järgmist: „27. Vastavalt TLS § 24 lg 1 p-le 3 ja lg-le 3 ning VÕS § 42 lg-le 2 tuleb rahalise hüvitise mõistlikkust hinnata selle maksmise ajal, mitte töölepingu sõlmimise ajal. Vastuolus eelviidatud normidega juhindus maakohus kitsalt töölepingu sõlmimise ajal näidatud hüvitisest, s.o 20% töötasust, mitte pärast töölepingu lõppemist tasutud hüvitisest. Maakohus kohaldas ebaõigesti TLS § 24 lg-t 3 kui leidis, et töölepingusse märgitud konkurentsipiirangu hüvitise ebapiisavuse korral toob selle suuremas ulatuses tasumine kaasa konkurentsipiirangu tühisuse. TLS § 24 lg-st 3 tuleneb vaid eeldus, et mõislikku hüvitist makstakse igakuiselt pärast töösuhte lõppemist. Maakohus ei hinnanud seda, kas tegelikult makstud hüvitis oli TLS § 24 lg 3 kohaselt mõistlik. Maakohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 42 lg 2. Arvestades hüvitise piisavuse ettenähtavuse võimatust töölepingu sõlmimise ajal, hüvitise ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena arvestamise keeldu VÕS § 42 lg 2 alusel, kostjate eelnevat teavitamist neile kõrgendatud määras hüvitise tasumisest ja kostjate endi põhjendusi konkurentsipiirangu rikkumiseta mujal kui B AS-is töötamise võimaluste kohta, on mõistlik pidada lepingus märgitust kõrgema hüvitise tasumist heausklikuks, mitte pahatahtlikuks. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hüvitist rohkem makstes muutis hageja ühepoolselt lepingut. Hageja ei avaldanud kordagi soovi lepingut muuta, vaid maksis suuremat hüvist TLS § 24 lg 3 sätestatud kohustuse täitmiseks. Kui hageja oleks hüvitist maksnud kokkulepitust vähem, ei nimetataks seda ühepoolseks lepingu muutmiseks vaid lepingu rikkumiseks.

  1. Kõrgendatud hüvituse tasumine on heauskne, mitte pahatahtlik, sest konkurentsipiirangu rakendamine on seadustatud ega ole suunatud kahju põhjustamisele, sest piirang hüvitatakse rahas ja võimaldab töötamist mujal. Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud menetlusõigusi, heites hagejale ette suure hüvitise tasumise pahatahtlikkust põhjendusega, et huvi konkurentsipiirangu vastu seisneb B AS-i agressiivses personalipoliitikas ja hüvitise tõstmise eesmärk võis olla kostjate leppetrahvi ähvardusel takistamine suundumast B AS-i. Hinnates hüvitise tasumist pahausklikuks, kasutas kohus sisuliselt VÕS § 6 ja TsÜS § 138 kvalifikatsiooni. Õiguslik kvalifikatsioon ei tohi tulla pooltele üllatuslikult. Seda enam, et TsÜS § 139 alusel tuleb heausksust eeldada. Otsusest jääb selgusetuks, milline töölepingu tingimus või õigusnorm jääb väidetava pahatahtlikkuse tõttu VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Väär on maakohtu hinnang, et hageja on pahatahtlikult käitunud hüvitise tõstmisel, kuna hageja täitis vaid seadusega talle kui tööandjale pandud kohustust.“

Kokkuvõte

Kohtud on lugenud 20% töötasust ebapiisavaks hüvitiseks konkurentsipiirangu eest. Ühes kohtulahendis on leitud, et  hüvitis vahemikus 50-60% eelnevast töötasust on põhjendatud.

Samas ei ole kohus väidetud, et hüvitise suurus peaks võrduma töötaja viimase palga suurusega. Kohtute arvates sõltub hüvitise suurus konkreetse olukorra asjaoludest.

Sõltuvalt asjaoludes on võimalik ka kõrgema hüvitise maksmine  tööandja enda algatusel võrreldes varasema töölepingus  kokkulepitud määraga.

 

Ero Liivik

IURING õigusbüroo jurist

Lisa kommentaar