Ärisaladus on kehtivas õiguses üheselt määratlemata.

Ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seadus annab küll ärisaladuse tunnused , kuid konkreetse ärisaladuse sisu peab määrama iga isik ise.  Eeltoodud seaduse § 5 lg 2 kohaselt on ärisaladus  teave, mis vastab järgmistele tingimustele:
1) see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav nende ringkondade isikutele, kes tavaliselt kõnealust laadi teabega tegelevad;
2) sellel on kaubanduslik väärtus oma salajasuse tõttu ja
3) selle üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas.

Olulise otsuse ärisaladuse avaldamise vaidluses langetas Riigikohtu kriminaalkolleegium, kes 15.mail 2020 avaldas kohtulahendi asjas nr 1-18-4590.

Ärisaladuse ebaseadusliku avaldamise vaidlus

Kriminaalasjas anti kohtu alla Jana Kähri, Mall Kaldas ja Kristiina Maser süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 377 lg 1 järgi ning BloomEst OÜ süüdistatuna KarS § 377 lg 2 järgi ärisaladuse ebaseaduslikus kasutamises ja avaldamises. Kokkuvõtvalt heideti neile ette, et töötajad töötasid H OÜ-s, mis tegeles aiandus- ja põllumajanduskaupade hulgimüügiga. H OÜ-ga sõlmitud töölepingutest, võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 625 ja töölepingu seaduse (TLS) §-dest 22 ja 23 tulenes süüdistatavatele kohustus hoida ettevõtja ärisaladust. 2016. a asutasid nad aga BloomEst OÜ, millega kavatseti konkureerida H OÜ-ga aiandustoodete, noortaimede ja taimmaterjali hulgimüügi valdkonnas. Süüdistuse hinnangul oli nende tegude puhul tegemist ärisaladuse ebaseadusliku kasutamise ja avaldamisega.

Tööandja peab määratlema ärisaladuse konkreetselt

Harju Maakohtu 3. juuli 2019. a otsusega mõisteti süüdistatavad õigeks. Kohtu hinnangul ei määranud tööandja selgelt, milline teave oli ärisaladus, mille saladuses hoidmist töötajalt sooviti. Sisuliselt oli konfidentsiaalseks kuulutatud kogu ettevõtet puudutav informatsioon. Ärisaladus ja konfidentsiaalne info ei ole aga sünonüümid – kogu konfidentsiaalne teave ei ole automaatselt ärisaladus (nt kasutajatunnused ja paroolid). Ka ei ole ärisaladus oskusteave, millega töötaja tööle tuli ja mille ta töötamise käigus omandas, ega teave, mis on laiemale ringile inimestele kättesaadav. Ka H OÜ juhatuse liige K. K. ei teadnud kohtuistungil täpselt, mis on H OÜ ärisaladus, ning pidas selleks kogu äriühingut puudutavat teavet. Seega ei saanud ka äriühingu töötajatelt eeldada, et nad oskavad ärisaladust defineerida. Töölepingud ei keelanud süüdistatavatel pärast H OÜ-st lahkumist samas valdkonnas töötada. Nad kasutasid uue äriühingu asutamisel oma pikaaegseid teadmisi ja oskusi. Kuna H OÜ ei pannud selgelt ja arusaadavalt kirja ega selgitanud töötajatele, mis on ettevõtja ärisaladus, ei saanud töötajad ka teada, milline teave selleks kvalifitseerub. Ainuüksi seetõttu on küsitav süüdistatavatele H OÜ ärisaladuse avaldamise ja kasutamise etteheitmine. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning asi jõudis Riigikohtusse.

Mis on ärisaladus?

Riigikohus otsustas, et Harju Maakohtu 3. juuli 2019 otsus tuleb jõustada ning ringkonnakohtu otsus tühistada. Mitte igasugune konfidentsiaalne teave ei ole käsitatav ärisaladusena.

Ettevõtja konfidentsiaalseks loetud info on hinnatav ärisaladusena üksnes siis, kui see vastab kolmele tingimusele:

1. a) selline teave on saladus selles tähenduses, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat laadi teabega tegelevad;
2. b) sellel teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu;
3. c) selle teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-46-09, p 10.3).

Kolleegiumi hinnangul on teabe salajasus ja selle kaubanduslik väärtus tihedalt seotud. Teabe ärisaladusena käsitamiseks peab esinema objektiivne äriline põhjus selle salajaseks hoidmiseks.

Teisisõnu peaks teave andma mingi konkreetse eelise konkurentide ees, mis info teatavakssaamisega oma väärtuse kaotaks – selles seisnebki andmete kaubanduslik väärtus nende salajasuse tõttu. Selleks tuleks kirjeldada vaidlusaluse teabe ärilist väärtust ettevõtte jaoks ning selle potentsiaalset kasulikkust tema konkurentidele. Näiteks võib selline väärtus olla teabel mingi toote spetsiifilise koostise või tootmisprotsessi kohta. Eelviidatud asjas tuvastatu sellise ärilise eelise jaatamiseks alust ei anna (p 40).

Tööleping peab olema ärisaladuse osas konkreetne

Töötajatega sõlmitud töölepingutes oli eeltoodud vaidluses konfidentsiaalne teave määratletud väga üldiselt. Sinna alla arvati muu hulgas nt arvutite kasutajatunnused ja paroolid, personaliandmed jmt, millel ei ole juba ainuüksi olemuse tõttu ärisaladuse kvaliteeti. Ringkonnakohus jättis need maakohtu argumendid sisuliselt tähelepanuta ning leidis üksnes üldiselt, et töölepingutes konfidentsiaalse teabe nimetamisega täitis H OÜ kohustuse töötajatele selgitada, mis on ärisaladus. Teavet ei muuda  ärisaladuseks pelgalt asjaolu, et tööandja on selle konfidentsiaalseks kuulutanud.

Ero Liivik

IURING õigusbüroo jurist