Laenulepingu mõiste
Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga (VÕS § 396).
Kõige tavapärasem laenuleping puudutab raha laenamist, samas võib laenulepingu objektiks olla ka muud liigitunnustega esemed (eelkõige väärtpaberid).
Laenulepingu vorm
Seadus ei reguleeri kohustuslikku laenulepingu vormi. Samas selguse huvides ja poolte kokkulepitud tingimuste osas hilisema vaidluse ärahoidmiseks soovitame laenuleping sõlmida kas kirjalikult taasesitatavas vormis ( nt e-mailide vahetamisega) või veel parem, kirjalikus vormis (s.t. lihtkirjalikult allkirjastatud või digitaalselt allkirjastatud leping).
Intress ja viivis laenulepingus
Laenu kasutusaja eest tuleb tasuda intressi tavapäraselt kogu laenu kasutusaja eest. Soovitame laenulepingus selgelt fikseerida intressi suurus ja periood- nt 10% aastas, nt 2% kuus.
Samuti tuleks laenulepingus märata, millised on intressi maksmise tähtajad- n t. kas iga kuu kindlaks kuupäevaks, iga aasta lõpus või koos põhisumma tagasimaksega.
Juhul, kui laenuperiood on möödunud ja laenusaaja on laenu põhisumma tagastamisega laenuandjale viivituses, tekib laenuandjal õigus nõuda viivist. Juhul, kui viivist laenulepingus kirjas ei ole, tekib laenuandjal seadusjärgse viivise nõudeõigus võlaõigusseadus (VÕS) § 113 alusel. Praegusel hetkel on seadusjärgne viivis 8 % ja see sõltub Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär, mida avaldab Eesti Pank kord poolaastas.
Samas on viivis 8% aastas üsna madal, isegi intress võib olla kõrgem. Samas peaks viivisel olema karistuslik iseloom, et suunata võlglast oma kohustuse täitmisele. Seetõttu soovitame lisaks intressile laenulepingus kokku leppida ka viivise määras. Tavapäraselt on viivis 0,1% -0,2% päevas, mis teeb vastavalt 36-73% aastas.
Laenulepingu periood
Kolmas oluline tingimus laenulepingus on laenu tähtaeg ja laenumaksete tagastamise ajakava.
Laenu põhisumm tagastamises võib kokku leppida kas kindlas summas laenuperioodi lõpus (nö bullet laen) või jooksvalt igakuiselt võrdsetes osades (nö. annuiteetlaen).
Võimalik on sõlmida ka laenuleping, kus osaliselt laenu põhisumma tagastatakse igakuiste või igakvartaalsete maksetena ja suurem summa korraga laenulepingu perioodi lõpus.
Pooled võivad sõlmida ka tähtajatu laenulepingu. Sellisel juhul on vastavalt VÕS § 398 lg. 1 õigus mõlemal poolel laenuleping üles öelda teatades sellest 2 kuud ette. Laenulepingus võivad pooled kokku leppida ka erinevas etteteatamise perioodis.
Laenulepingu tagatis
Laenuandja jaoks on äärmiselt oluline kokku leppida enda õiguste kaitsmiseks laenulepingu täitmise täiendavates tagatistes. Selleks on kõige sagedamini mõne registrisse kantud eseme pant, nt auto pant või kinnisvarale hüpoteegi seadmine (hüpoteegileping tuleb sõlmida notariaalses vormis).
Kui laenusaaja on äriühing, on võimalik kokku leppida näiteks juhatuse liikme poolt antavas käenduses. Sellisel juhul vastutab juhatuse liige laenulepingu täitmise eest ka oma isikliku varaga käenduslepingus toodud maksimumsumma piires.
Juhul, kui laenusaaja on eraisik, võib käenduse anda täiendavalt perekonnaliige või muu isik.
Laenulepingu lõpetamine rikkumise tõttu
Laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui:
1) laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud;
2) laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi;
3) laenusaaja rikub kohustust kasutada laenu üksnes teatud kindlal eesmärgil.
Eeltoodud laenulepingu erakorralise ülesütlemise alused tulenevad seadusest, täpsemalt VÕS § 399. Pooled võivad laenulepingus kokku leppida ka täiendavates tingimustes, mille rikkumisel on laenuandjal õigsus laenuleping ennetähtaegselt lõpetada.
Laenuandja võib öelda laenulepingu üles ka enne laenu üleandmist, kui laenusaaja majanduslik olukord on halvenenud ja laenu tagastamine on ohustatud või juhul, kui laenusaaja on esitanud teadvalt valesid andmeid eesmärgiga saada laenu.
Tarbijakrediidileping
Rangemad reeglid on seaduses tarbijakrediidilepingutele, s.o. pankade või muude majandus-ja kutsetegevuses tegutsevatele krediidiandjatele. Krediidiandja peab rakendama vastutustundliku laenamise põhimõtet, andma tarbijale selgitusi ja lepingueelset teavet, informeerima krediidi kulukuse määrast jne. Tarbijakrediidilepingut reguleerib võlaõigusseaduse eraldi jagu, täpsemalt VÕS §-d 402-421.
Tiia Raudmägi
Jurist